Pehmed kivid moodustavad kivimite kategooria, mida iseloomustab nende suhteliselt pehme tekstuur ja lihtsus töödelda; nad on laialt levinud kogu loodusmaailmas. Võrreldes kõvade kividega, nagu graniit ja basalt, on pehmetel kividel lõdvam struktuur, suurem poorsus ja väiksem kõvadus, mistõttu on neid oluliselt lihtsam nikerdada ja lõigata. Levinud pehmete kivide näited hõlmavad lubjakivi, liivakivi, kiltkivi ja talki, millest igaüks eristub ainulaadsete visuaalsete omadustega: lubjakivi on tavaliselt heledates või hallikas{2}}valgetes toonides; liivakivil on peen, teraline tekstuur; põlevkivil on selge kihiline struktuur; samas kui talk tundub katsudes sile ja pehme. Tänu oma pehmele tekstuurile on need kivimid ka murenemisprotsessi käigus vastuvõtlikumad killustumisele ja lagunemisele, mis mõjutab nii geoloogilisi uuringuid kui ka pinnase kujunemist.
Praktilistes rakendustes kasutatakse pehmeid kive laialdaselt nende töödeldavuse ja esteetilise atraktiivsuse tõttu. Arhitektuuri ja skulptuuri valdkonnas kasutatakse lubjakivi ja liivakivi sageli ajalooliste hoonete kujude, hauakivide või dekoratiivelementide loomiseks; Samamoodi kasutatakse maastikukujunduses pehmeid kive sageli sillutiseks või dekoratiivseks aktsendiks aedades. Samal ajal kasutavad mitmed tööstussektorid keemiatoodete, tsemendi ja keraamika tootmisel pehmeid kivimaterjale, -nagu pulbriline talk ja lubjakivi-. Kuigi pehmetel kividel ei pruugi nende kõvematel kividel olla vastupidavust, tagavad nende ainulaadsed tekstuurid ja töötlemise lihtsus, et neil on jätkuvalt oluline roll nii igapäevaelus kui ka tööstuslikus tootmises.